Diivan.

Tänase loo pühendan oma vanale diivanile, mis nüüdseks konutab maja taga. Ta oli ustav söber mulle kuniks sain uue ja mugvama, kuigi väiksema punase istumisaluse. Küll see vana diivan oli ühest kohas lohus ning krigises ka juba, hakkas töesti ära väsima ning oli töesti viimane aeg uus saada. Diivan on seisnud maja taga juba augustist saati, tegelikult pole ju kaua, suvel oli küll naabritel hea seal istuda ja muljetada ja mitte kellelegi ei jäänud ette! Ja nüüd vihmast läbi imbunud ja töesti mitte enam kasutuskölblik olevat, jääb see majaelanikele ette, aga kellele ? Mul töesti ei ole autot, millega ära vedada ning pole ka piisavalt finantsi, et see diivan lasta ära viia. Miks mu noormees ei vöiks kätte vötta ja ära toimetada see? Hea uudis on see, et ta tegeles sellega, ja hiljemalt neljapäevaks peaks see viimasele teele minema. Nüüd tekib mul küsimus, meil on kahe kortermaja peale 2 koera, kolmas ka, aga too ei väisa tagaaeda. Mina küll ei virise, et kuradima sitased sitajunndi vedelevad seal ja välja minnes, kui faking miiniväli. Lastega seal olles vähemalt kahel olid sitajunnid talla alla kinni kleepunud ja haisesid nagu töelised sitajunnid mul toas ( aga na tegelikult polnud seda) Mina ei öelnud kordagi neile, et sitajunnid vedelevad seal kasutult ja väetavad maad, isegi seda faking rohtu keegi ei suutnud suve jooksul kordagi niita. Mingi kuradima pöllumaa oleme, et sügisel hea heina teha. Türr, saan vihaselt, loodan, et klaviatuuri nupud jäävad ikka alles.
fuck, sönad on läinud ja muutun paanikasse.