logistiliselt on Eesti paras värd noh. Suhteliselt vöimatu on kuskilt Raplast Tartusse saada, nagu wtf?! Kahju, et mul ei ole autot, et kimada igale poole, kasvöi Lätti teksade allahindlusele. Plaanid on köik peapeale keeratud ja üldse pole mönus. Aju keeb jälle täiskiirusel ja varsti olengi punase ninaga ja higi mullitab otsmiku kaudu välja. nagu faku juu sa sitane Eesti maantee.
Ja siis lähme kihutame ruttu K-Rauta'sse, et saaks ka kütet pliidi alla ja igale poole, kütaks naabrite korteri ka ära, nii hea naabrinaise poolest. Kuid ühesönaga oli nii, et Järvevana tee umbes, järgmine kord olen targem ja lähen rattaga. Jöudsime ära keeramiskohta, järsku hakkab äktsion pihta ja kiirabi auto tuleb täie pasaga, äärepealt oleks külje maha meil söitnud, önnetus oli kiire tulema, aga kiiresti oleks abi ka saanud, ainus positiivne asi, mis leidsin. Tagurdades oleks meie ja tagumisest autost double-decker saanud. Kambakesi koos löbusam.
Nädalavahetus Tartus. Chillime ja billime Kariniga, nalja peab ka saama! Täna helistas Pilt ja tuletas meelde, kui halb semu ma olen, 15 kuud pole näinud, see on pool elevandi rasedusest, vöi sinnapoole.. Muud midagi.
Öue ma enam ei kipu, ilmselgetel pöhjustel ma eeldan. Pole miinus 20 kraadi inimene. Riided on mul korralikud, aga need kuradima kindad on asjad, mis kipuvad ära kaduma, Ühed alles jätsin autokatusele, brain as its best. Olen suutnud vötmed ja kindad tänu sellele autole ära suutnud kaotada. Ja keegi isegi ei öelnud mulle, et "Palun kallis, vöta need kindad autokatuselt ära" vöi et "Kallis, pole kindaid vaja, ma soojendan su käsi enda kätega. Hoian lausa nii kaua, et mu käed vöivad katki kukkuda, vöi verevarustus unustab, kuidas kätesse verd suunata". See oleks armas! Mul pole korralikke kindaid ja pole vaevaks vötnud ka neid teha. Pole nii osav käsitöös.
Tunnen, kuidas haigus hakkab vöimust vötma ja ebaloogiliselt igav tekst mööda näpu-aju-maanteed mööda siia blogisse jöuab. Lähen nuuskan paar taskurätti pakki täis, höörun ninaaluse punaseks, et natukene atraktiivsema ennast tunda.
ninakollmiljon.
Ja siis lähme kihutame ruttu K-Rauta'sse, et saaks ka kütet pliidi alla ja igale poole, kütaks naabrite korteri ka ära, nii hea naabrinaise poolest. Kuid ühesönaga oli nii, et Järvevana tee umbes, järgmine kord olen targem ja lähen rattaga. Jöudsime ära keeramiskohta, järsku hakkab äktsion pihta ja kiirabi auto tuleb täie pasaga, äärepealt oleks külje maha meil söitnud, önnetus oli kiire tulema, aga kiiresti oleks abi ka saanud, ainus positiivne asi, mis leidsin. Tagurdades oleks meie ja tagumisest autost double-decker saanud. Kambakesi koos löbusam.
Nädalavahetus Tartus. Chillime ja billime Kariniga, nalja peab ka saama! Täna helistas Pilt ja tuletas meelde, kui halb semu ma olen, 15 kuud pole näinud, see on pool elevandi rasedusest, vöi sinnapoole.. Muud midagi.
Öue ma enam ei kipu, ilmselgetel pöhjustel ma eeldan. Pole miinus 20 kraadi inimene. Riided on mul korralikud, aga need kuradima kindad on asjad, mis kipuvad ära kaduma, Ühed alles jätsin autokatusele, brain as its best. Olen suutnud vötmed ja kindad tänu sellele autole ära suutnud kaotada. Ja keegi isegi ei öelnud mulle, et "Palun kallis, vöta need kindad autokatuselt ära" vöi et "Kallis, pole kindaid vaja, ma soojendan su käsi enda kätega. Hoian lausa nii kaua, et mu käed vöivad katki kukkuda, vöi verevarustus unustab, kuidas kätesse verd suunata". See oleks armas! Mul pole korralikke kindaid ja pole vaevaks vötnud ka neid teha. Pole nii osav käsitöös.Tunnen, kuidas haigus hakkab vöimust vötma ja ebaloogiliselt igav tekst mööda näpu-aju-maanteed mööda siia blogisse jöuab. Lähen nuuskan paar taskurätti pakki täis, höörun ninaaluse punaseks, et natukene atraktiivsema ennast tunda.
ninakollmiljon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar