99.

Eile sai kergelt kuri kirjutis, aga noh, mis sa teed. vahel löövad emotsioonid ülesse ja hakkad hiljem mötlema, naine! Mis sul viga on?.Kahtlen, et ma ainuke olen sellises situatsioonis olnu. Mu körvalnaaber sai eile 99aastaseks. Vau lihtsalt! Terve sajand elu näinud, kaks maailmasöda, kaks mees, esimene sai söjas surma ning teine läks vähiga, kes oli tal üsna kuulus nii Eestis, kui ka mujal. Oi, kuidas ta silmad löid särama, kui ta rääkis enda hiilgeaegadest. Ma üldse ei kahtle tema jutus, aga natukene vöib ikka kuskilt maha vötta. Kuid see absoluutselt ei kahanda ta eluväärtust. Alles, kui kolisin siia siis, ega ma temast midagi arvanudki, ma poleks uskunudki, et ta tol hetkel nii vana oli. Käis ise poes, aeglaselt, kuid toimetas ise. Täna hommikul käisin ta juures siis sellest elujöulisest naisest on vähe alles. Tal endal lapsi pole, millest on kahju, kuid tal on vennapoeg, kes hoolitseb ta eest ning paneb ta nüüd korralikku hooldekodusse, kus ta saab surra väärikamalt, kui üksi oma kodus. Teada värk, kui ta mulle helistas siis tema juurde minnes peab olema aega. Ta tahab ka siiski suhelda, ma ei pane seda pahaks, kuid kui mul aega polnud tema jaoks, siis süda jäi ikka kripeldama. Kuid vanadus on ikka jube asi. Enne inimesed arvatavasti ei möista seda, kui pole ise näinud. Ilmselgelt pole meeldiv, kui keegi peab su sitta siibrist koristama ning paljusi asju veel, mida siiski ollakse ise harjutud tegema. Seetöttu hindan neid, kes töötavad hooldajatena ja näevad sitta rohkem, kui elu on ette söötnud. Vanaduses need haigused kergemad ka tulema, luud jäävad nörgaks, tal tekkisid kukkumisest ikka jubedad sinikad. Naiselikud käed, mis tal kunagi olid nüüdseks on muutunud kangeks ja mitte nii kenad. Vanadel piltidel, kus ta kelmikalt naeratas vöib jätta mälestuseks, töesti oli kaunis naine kunagi. Sellist loomulikku ilu enam linnatänava peal ei kohata. 

Sellist tunnet, kus ma peaks söltuma kellestki teisest ma ei sooviks kellelegi. Kujutan ette, et see on alandav, eriti talle, kes ta on liikunud körgema klassi seltskonnas. Alati käis ta riides nagu daam, kübar peas , körvaröngad oli sama värvi nagu kleitki, reisis ka stiilselt -taksoga. Juhid alati aitasid teda käe körval autosse. 

Sellisena tahakski teda mäletada, küll tal oli ka neid aegu, kus ta oli pahur. Eks ta ongi natukene pöikpäine ja tahab asju teha enda moodi. Muutused ongi rasked. Elu tuleb elada ja olen enam kui kindel, et see proua tegi seda.