Nädalavahetus on üleelatud ning olen vapralt läinud vastu uuele nädalale, et mis sitt seekord loota on. Koju jöudes avastasin öudusega, et kuradima külm on, samahästi vöiks öues kükitada, kui tuult pole. Ruttu-ruttu vaja halgu alla kütta, aga see sitt soojaks ei läinud, täna hommikul siis ärkasime külmas toas. Teevesi kohe sooja ja tass sisse, seest pole endiselt soe, usk soojusesse kadunud. Vöta nöuks siis ahju alla tuli teha, ehk need klotsid toodavad seda kaua oodatud Austraaliat tuppa. Praegu kadestan keskküttega elavaid inimesi, teisalt jällegi nemad jäävad ilma vast läidetud puude löhnast. Parem , kui mingi Airwick. Hahaa, mis tuletabki meelde, kuidas nabrinka mul juukseid värvides ammoniaagiseks sai ninasöörmed ja siis lausub kuskilt, et nii hea löhn tuleb kuskilt, arvas, et olin löhnaöli peale pannud, aga vastus oli negatiivne ja pika arutamise peale detektiivid jöudsid järeldusele, et Airwick teeb head tööd. Sekundiks, aga siiski, hea töö.
Reedel söitsime siis Citroen'iga Pärnusse, pisike oli teine vörreldes meie emalaeva suuruse Volvoga, säästsime 30 eurot kütte pealt. Ruumi oli väha, nii vähe, et raske oli noormehel isegi käsi mu pölve peale panna. Noormees pikk ja tundus nagu oleksime seebikarbiga ringi söitnud. Muss oli hea, kölar plärises rütmiga kaasa, et biiti juurde saaks. Volüüm oli 5 peal, liiga köva, 4 peal aga vaikne, keskmist varianti polnud. Kohale jöudes Pärnu, nagu Pärnu ikka, Tuul ja inimesi suhteliselt palju varsti jöudva talve kohta. Bowlingus käisime Terviseparadiisis, pisike ruum ja skoor ei tulnud ka löppude-löpuks köige parem. Rohkem midagi pönevat polnudki, süüa sai kövasti. Käisime ka nabrinka juures kodus, ajee, vot see pitsa, mis seal oli ületab köik pitsad, sellist pitsapirukat on saanud valitud inimesed, oleme ka körgkoorekihti jöudnud löpuks. See home-made höng oli tugevalt küljes ja nonoh, hetkel jääb mul sönadest väheks, Nabrinka isa teeb ikka väärt pitsat. Nabrinka ema kaunistavad vallatud lokkis juuksed, mis teeks isegi Mariah Carey'i kadedaks, true story. Pühapäeva löuna ajal hakkasime liikuma siis mu ema poole, et auto tagastada. Mööda mingi tundmatut looklevat teed, ahhetasin päris mitu korda, et kas töesti keegi elab SIIIIIN?! Lehmi nägin ka ülepika aja rohkem kui 5 tükki korraga. Tee peale jäi ka Meie Pubi, kus kostitasime oma köhte juustušnitslitega, ja need olid täiega seda raha väärt! See juust lihtsalt oli I M E L I N E , mulle juust üldse maitseb nii, et vahet pole, imeline oli see igal juhul . Körval istusid ka kolm vanadaami, kes söid seljankat ja hiljem saabusid ka väga kenasti kaunistatud pannkoogid jäätisepallidega, need pallid olid sama suured, kui vutimunad. Löpuks jöudsime siis peaaegu ema juurde, noormees lasi mu rooli, et saaksin ka seda kergust autol nautida. Ma olen selline, kes ei tea sidurist ja pidurist sittagi, mulle tuleb öelda vasak keskmine vöi gaas. Noormees ütles, et vajuta pidurit, ma vajutan siduri pöhja ja natukene veel ja olekski kasuisal aia sisse söitnud ja koer oleks ka jehhat tömmanud. Pöhiline on see, et sain autoga söita ja ta ei surnud kordagi välja. Tuppa jöudes ootas ees külmkapi inventuur, pliit sooja ning saun ka kütte, meie sauna ei saanud, lasti üle.
Rohkem polegi, draamat pole :( , ainuke draamat tekitav söna on siin all nüüd!
p*rse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar