Peatükk.

  Istun siin tool peal, täiesti tavaline päev on alanud ja ega ilmast ka midagi loota pole.
Mida ma teen siin? Ostsin uue laua, vihkan metalljalgu koon neile ``sokid`` jalga, mul endal pehmem ja teistel ka parem vaadata. Diivan on ka täiesti räbal, peab sinnagi uue katte peale viskama, noormehel oga perses kinni, vabaajategevuseks tal selle kattega ülesse alla nühkida, tavaliselt kate kaotab, avastan tihtipeale selle maast. Savi, mul on kaks kassi, üks selline rahulik, Jänes, ning teine täielik tropp, Taat, pean aru saama ta alles nooruke ja tekitab miinivälju aeg-ajalt. Ära ei tohi anda.

Siin on näha, kuidas Taat armastab mind. Samas see tropike on vahel päris armas, tuleb istub kuklale ja uinub, vähemalt ainuke kord, kui ta ei tee midagi halba. Professionaalne disainer ka mul, tapeeti hakkab seinalt aina vähemaks jääma, ehk on see märk, et vahetama peaks seda? Kui kellelegi on üleliigset tapeeti, siis Taat soviks seda endale. Loodan, et asetab selle seinale ka.
 Kuna olen lapsehoidja siis Carel tuleb tavaliselt hommikuti minu juurde ja öhtul leiab tee koduni jälle ülesse. Nunnukas laps, kui pats pähe teha, siis täitsa neiu valmis, selline kena. Väntsutab kasse ka. Taksid on teada-tuntud vorstikesed, mu kassid on sinna poole teel.
 Külmkapp ootab ka uusi polaarelanikke, nii jääs pole kellegi külmik olnud. Eelmine kord pidin puhuri ukse ette panema, et kiiremini ära sulaks, vöttis aega umbes 6 tundi ja üüratu suur elektriarve, vabatahtlikke maksmisel? Vaevalt. Üldse see kuu kommunaalid läks natukene nihu. Vee ja gaasi näitude arvud läksid segamini, pean vaid lootma, et korteriomanik jagas matsu lahti ja mind ei oota ees mingi 100 eurone gaasi arve.
  Kohvi otsas, mötted otsas, ehk täna jälle.

  Juhani Nutiliin.