Möistuselt olen juba nii kaugel, et isegi ei tea, mis päev täna on. Telekava ka ühesugune ja fak noh, möistus hakkab kaduma. Eelmine nädal oli koomas, mingi must pilt tuleb mulle ette, kui hakkan mötlema eelmise nädala sündmustele. Reedel ei olnud kohe kindlasti midagi, aga laupäev käisime Vanas Villemis söömas, sitaks oli rahvast, jumal tänatud, et leidsime siiski istekoha. Mina ja Kristian saime söögid kätte, aga mu ema ja isa ootasid pea tund aega enda sööki, magustoiduks oli siis kakanaator.com naljad. Ema ei saanud eriti aru, aga söögiisu kadus küll. Vinge teenindajanna oli, selline roosa-punakas juuksed ja tuli ja vabdandas ja möllas, aga kuradima toiduvedajad panid sita maha. Savuuuuu.
Oli siis SNKT finaal ka, türbel ei saa aru, mis Otti nii väga kiideti, laulis laulu, mis paneb mind nutma isegi siis, kui öde mul seda laulaks, aga härra Mägi seal küll ei kostunud, ainult visuaalselt. Kuradima jobud lihtsalt kiitsid. Ma tahaks ka sinna saatesse minna, laulda küll ei oska, aga visuaalselt on köik vöimalik! Laulan eesti hümni, tulen ka teiseks äkki? Annetan raha Savisaarele, et saaks veel kirikuid ehitada vöi siis Alzheimeritele.
Igatsen taatu ka .
Jah, ja mul on voodi nüüd! Madrats pörandal on minevik, mul on normaalne voodi, madratsi teekond oli kummaline, aga peaasi, et jöudis kohale. Voodi kokkupanek oli ka köki-möki, pole mul mingit meest vaja.
Homme kirjutan rohkem, täna ei viitsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar